Ostutänavad

Samal tänaval, paar müügikohta eespool, märkasin heasoovlikku vana preestrit, kes istus taburetil ja paistis jalgu puhkavat. Kui ma tema juurde jõudsin, oli ta aru saanud, et olin teda vaadanud ja ta rääkis. Ta tervitas viisakuskasti ja vabandas leti ääres istumise pärast! Selgus, et talunik oli tulnud laadale oma mett müüma ja et mitte maksta müügikoha eest suuremat summat (mis ilmselt polnudki nii suur), kõndis ta mööda “ostutänavaid” ja pakkus oma. kaubad nö. katte põhi. Kui jalad väsisid, kasutas ta taburetti, millest sai vastavalt vajadusele nii lett kui ka tool. Papi keeras uhkelt meepurgi kaane pealt ja pakkus lahkelt maitsmisvõimalust. Ma just mõtlesin, kas teha suu magusaks või mitte, kui see tark müüja hakkas järsku kätega vehkima ja pahaks panema, et need linnamehed on ikka tegelased, ei ole ise seotud, vaid kipuvad oma mee ümber tiirlema. Olin täiesti segaduses. Ühel hetkel oli papp heatahtlik, teisel aga hakkas “linnarahvas” kiruma. Kuid ta rahunes kohe ja vabandas viisakalt. Mesinikele sai targemaks kutsuda “karjas” olevad herilased ja mardikad ning need linnukesed kippusid nüüd omalt poolt näksima. Rääkisime veel tükk aega (tama valgustas linnalast), kuidas mesilasteõed oma tähtsat tööd teevad ja siis tema juurest lahkudes ostsin ka ühe purgi mett. Muide, mesi oli tõsiselt hea ja ma ei imesta, et need “sündroompäkapikud” selle kallale kippusid.